Juba 247 inimeseni on jõudnud selle ettevõtte bränding aga tema tegevusi ei jälgi ükski kasutaja. Ettevõttele hinnanguid antud ei ole ja kommentaarid puuduvad samuti.

Tegevusaruanne 2022

Aastat Anna koguduses võib iseloomustada seekord just selle sõnaga – rahulik. Ei toimunud suuri ja epohhiloovaid sündmusi; ei toimunud midagi sensatsioonilist, ei midagi „põrutavat”, mis „müüks”.

Aga ometigi toimis kõik ühe koguduse elus oluline. Stoilis-muretu rõõmsa rahu ja järjepidevusega toimusid kindlaksmääratud aegadel jumalateenistused. Need kõige tähtsamad ja olulisemad ühe koguduse elus. On ju jumalateenistus koguduse elu kese, koguduse elu süda.

Niikaua kui see süda lööb, niikaua kogudus elab.

Anna koguduses oli siis seekord nõnda – lisaks juba eelnimetatud jumalateenistustele toimusid ka ameti-talitused – ristimine, kuld- ja hõbeleer, matusetalitused. Ka üks oikumeeniline ühispalvus, millest võtsid osa peale oma koguduse liikmete veel vennad-õed metodisti, baptisti, nelipühi ja uusapostlikust kirikust.

Koguduse juhatus hoidis oma range järelevalve all koguduse majanduselu ning korda said kiriku aknad ja külmemaks perioodiks soetati kirikusse soojakiirgur. Kalmistu kuulub kogudusele ning selle korrastamiseks toimusid mai- ja oktoobrikuus talgud. Kiriku ümbrus ja kalmistu on alati ilusas korras ja hoitud.

Lisaks algulmainitud rahule on Anna kiriku juurde saabunud veel üks „suur rahu”. Nimelt ei läbi enam tiheda liiklusega Tallinn-Tartu maantee

Annat. Lihtsas kategoorias küsides - kas see on hea või halb? Seda näitab aeg. Kohalik ajaleht kirjutas sel puhul nõnda – Aastakümneid pole

Eesti ühe suurima maantee ääres elanud inimesed kuulnud linnulaulu ega naabri koera haukumistki. Nüüd algas uus ajastu, kus tee ääres seistes võib kuulda isegi omaenda mõtteid.

Suurim väärtus ja rõõm koguduse vaimuliku jaoks koguduses on inimesed. Inimesi on alati kirikus rõõm näha, nendega koos teenida, kuulata organist juhtimisel koguduse ansamblit laulmas, inimestega pärast jumalateenistust või ametitalitust suhelda. Koguduse ansambli lauljad laulsid ka praostkonna ühisel ja suurepäraselt korraldatud söömaajal ülestõusmispühal Järva-Jaanis.

Olgu õnnistatud ja hoitud kõik meie inimesed kogudustes. Üheskoos saame jagu kõikidest katsumustest ja raskustest siin elus.

Rahulikku aega ka tulevikuks. Issanda käes on kõik ajad. Midagi sellest ajast on ta muidugi meilegi kinkinud. Mida me selle ajaga teeme?

Kirjanik Tõnu Õnnepalu on öelnud – „Aja taltsutamine näib olevat üks inimelu peamisi probleeme. Kord kaob aeg käest, kord ta ei liigu. Kord ta väsitab oma tühjuse, kord ületäidetusega. Harva kui ta voolab nagu jõgi või möödub kergelt nagu tuul. Ikka on temaga mingi häda, või õigemini aeg ongi see häda. Veel täpsemini: oma inimlikke hädasid me kutsume ajaks. Pole häda, pole aega, pole ootust ega kartust, jääb ainult elu, toimumine, olek.“

Jääb ainult Elu… Tema… Ja meie teame, kes Ta on, kes on enda kohta öelnud – „Mina olen … Elu.” (Jh 14:6)