Juba 61 inimeseni on jõudnud selle ettevõtte bränding aga tema tegevusi ei jälgi ükski kasutaja. Ettevõttele hinnanguid antud ei ole ja kommentaarid puuduvad samuti.

Tegevusaruanne 2022

MTÜ Tartu Interdistsiplinaari põhieesmärk 2022. aastal oli rahvusvahelise festivali Tartu Interdistsiplinaar ning sellega kaasneva kunstinäituse korraldamine ja läbiviimine. 2022. aastal toimus festival teist korda, festivali korraldame biennaalina.

Tartu Interdistsiplinaar on festivalina Eestis unikaalne ning sobitub teiste kuraatorikontseptsiooniga Tartu festivalide nagu UIT ja Stencibility kõrvale. Tartu Interdistsiplinaar on valdkondadevahelise kunsti festival, mis koondab 1) kunstnikke ja teiste erialade loovisikuid, kelle tööd võib määratleda kunstivaldkondade vahelisel alal, 2) terviklikke valdkondadevahelisi ning 3) interaktiivseid ja/või publiku osalusega koostööprojekte, mis seovad kunstid ja tehnoloogia. Valdkondade all mõistame humanitaar- ja loodusteadusi ning kunstivaldkondi nagu kirjandus, muusika, etenduskunst, tegevuskunst, kujutav kunst ja film. Olles keskendunud nüüdisaegsele otsingulisele kunstile, on festival siiski suunatud kõigile, tutvustades inimestele erinevate valdkondade sünteesi kunsti võtmes. Festival täidab Tartu ja laiemalt kogu Eesti kultuurimaastikul tühimikku, mis on ülevaatlike festivalide nagu Draama ja Prima Vista kõrval.

Festivalil osalejad valisime 2021. aasta kevadel toimunud rahvusvahelisele avatud konkursile esitatud projektide seast, lähtudes projektide hindamisel festivali kontseptsioonist, projektide kunstilisest tasemest ja projektide teostatavusest. Festival leidis aset 23. augustist 27. augustini

Pallase galeriis (näitus “Vaheruum / Liminal Space”, 2 foorum-töötuba, Saksa-Austria-trupi raumarbeiterinneni projekt koos lavastatud jalutuskäiguga) ja Tartu Uues Teatris (etendus- ja helikunsti programm).

Festivali näituse kontseptsiooni autor on Anne Rudanovski, kes muude kohustuste tõttu näituse kureerimisest loobus, kureerimise võttis üle

Enriko Mäsak, kes kutsus lisaks olemasolevatele kokkulepetele ning avatud kutsungiga leitud kunstnikele juurde kontseptsiooniga haakuvaid kunstnikke. Kontseptsioon seisnes vahepealsuse aktualiseerimises ruumis ja teostes. Lühidalt selgitades tähendab interdistsiplinaarsus eri valdkondade vahelist ja nende põimingus sündinud teadmist; intermeedialisus tähendab meediumidevahelisust ehk teos sünnib eri meediumide (visuaalne kujutis, heli, liikumine vms) koostoimes, aktualiseerides iga kaasatud meediumi eripära. “Vaheruum”, mis tõlkes sai nimetatud “Liminal Space”, aktualiseerib ruumis vahepealsed olekud nii meediumide, tehnoloogiate kui ka kultuuriliste kogemuste mõttes. Liminaalsus on kultuuriteaduslik kontseptsioon, mis tähistab piiripealseid olekuid, sh nii eksistentsiaalseid, metafüüsilisi kui isiklikke siirdeolukordi. Näitus leidis aset kolmel korrusel. Galerii peakorrusel olid avalikku ruumi käsitlevad teoseid (raumarbeiterinnen, Hannes Einpaul), ülakorrusel kultuuridevahelisi suhteid käsitlev “Eesti lood”, keldriruumidesse loodi kolm terviklikku keskkonda, mis tegelesid privaatsete liminaalsete olukordadega: Raquel Ruiz Fraile “Cosidos”, Krista Ojasaare “Unistuste kataloog”. Keldris leidis koha ka George Kentrose installatsioon “See viiul peab surema”. Selle tarbeks valmistati näituse avamiseks ette teatraalne, nö ooteseisundis ruum (teos valmis 6. septembril festivali Draama avaüritusel George Kentrose loeng-performance’i „See viiul peab surema“ järel), mis suhestus näituse kontseptsiooniga ka metatasandil, osutades näituse enda muutumises olemisele. Koostöö festivaliga Draama oli esmakordne.

Festivali korraldasid Krista Ojasaar, Riina Oruaas, Enriko Mäsak, Hannes Einpalu, Henri Hütt ja Lisanna Annus, väiksemad ülesanded lahendasime vabatahtlike abil.