Lemmiklooma kaotamine võib olla üks raskemaid ja valusamaid kogemusi, mida inimene võib läbi elada. See võib olla võrreldav lähedase sõbra või pereliikme kaotusega ning kaasa tuua sügavaid emotsionaalseid ja vaimseid mõjusid. Valu ja kaotusega toimetulek võib olla keeruline ning välja elamata lein võib mõjutada inimese käitumist ja otsuseid isegi aastaid pärast lähedase lemmiklooma lahkumist.

Lemmiklooma surmaga kaasnevad probleemid on mitmekülgsed ning mõjutavad inimese emotsioone, mõtteid ja igapäevaelu. Üks suurimaid väljakutseid on seotud suure lähedusega, mis on tekkinud aastate jooksul koos elatud aja jooksul. Lemmikloom võib olla olnud lähedaseim kaaslane või isegi ainus pereliige, eriti üksikult elavate pensionäride jaoks, kes on jagunud kooselu aastakümneteks.

Lemmiklooma surm võib mõjutada inimese alateadvust ning esile kutsuda leina, millel võib olla pikaajaline mõju. Lemmikloomade eluiga on tavaliselt lühem kui inimesel, seega võib olla keeruline leppida kaotusega ning avada endale uus kaaslane hirmust uue suure leina ees.

Lemmiklooma kaotus võib mõjutada ka teiste loomade käitumist. Nad võivad muutuda apaetilisteks, käituda ebatavaliselt või olla tujutud. See võib olla tingitud nende kaaslasest lahku minekust ning segadusest ja kurbusest, mida nad võivad tunda.

Süütunne on veel üks emotsioon, mis võib kaasas käia lemmiklooma kaotusega. Inimesed võivad end süüdistada, et nad ei hoolitsenud piisavalt hästi oma lemmiklooma eest või et nad oleksid saanud parema raviga tema elu pikendada. Sellised mõtted võivad olla valusad ning süvendada leina ja kaotuse tunnet.