Et kõik ausalt ära rääkida, miks ma seda raamatut kooliajal ei lugenud, pean alustama sellest, et kui oli võimalus minna raamatukokku, läksin ma klassivendadega selle asemel vahetunni ajal jõe äärde kevadist jääminekut vaatama. Nii ta siis lugemata jäi, kuid seda enam oli avastamist nüüd, aastaid hiljem.

Päris nii ka ei saa öelda, et kõik oleks halb olnud, oli headki. Näiteks saavad Sihvka ja Kiilike ülesandeks raamatukogu võlglastega `arveid õiendada`. Tootsiks ja Libleks maskeerununa ning relva (laadimata) ähvardusel õnnestub Lutsu „Kevade” raamatukogule tagasi saada. Jah, paneb lausa kukalt kratsima, et kui tagastamata raamatu tegelased ukse taha ilmuvad, siis... siis on ikka mõistlikum tähtaegadest kinni pidada.

Hoolimata kohatisest ebaõnnest(umisest) ei heida Agu Sihvka meelt. Alati on tal mõni vanasõna, mida varrukast võtta, kaaslaste optimism või lööklause, millega hoida motivatsiooni. Üks jäi meelde, õigemini tuli meelde: Pioneer on alati valmis!

Oh seda nostalgiat.

Läks huvitavaks?

Edasi lugemiseks

Irid Sisene